Üksikasjad

Avaldatud: 09 april 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla, jurist

*** Töötan graafiku alusel 4 korda 4, ehk siis 2 päeva ja 2 ööd olen tööl ja 4 vaba (vahetused on 12-tunnised). Samal ajal õpin ülikoolis kaugõppes ja ühes kuus on vaja ka 2 korda kooli jõuda.

Kool on mul 2 korda kuus 3 päeva järjest. Tööandja väidab, et minu 1 õppepuhkuse päev võrdub 5,6 töötunniga, seega kui võtan ühe 12-tunnise vahetuse eest ühe õppepuhkuse päeva, siis jääb mul õhku rippuma 6,4 töötundi, mida ma olen sunnitud hiljem järele tegema. See aga omakorda ei lähe kooskõlla seadusega, sest kui töötan 4 päeva 12 tundi, pean ka 4 päeva puhkama. Olen teinud niimoodi, et kui tahan õppimise tõttu 2 päeva töölt puududa, olen vormistanud 4 õppepuhkuse päeva, siis ei teki vähemalt alatunnid, aga sel moel kipuvad need kiirelt otsa saama ja ei saa tervet aastat kuidagi kaetud. Mida peaksin ette võtma?

Töölepingu seaduse kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas, see on n-ö tööaja norm. Olenevalt tööaja arvestuse viisist võib see töötajal jaguneda mitmeti – tööpäevad võivad olla vahel pikemad, vahel lühemad, võidakse töötada 12 tundi või isegi 24 tundi järjest. Sel juhul räägitakse töötaja tööajast. Arvestusperioodi jooksul peavad need ikka jääma 8 tunni alusel arvestatud normi piiresse. Töötaja tööpäeva mõistet kasutatakse TLS-is ainult isapuhkuse, lapsepuhkuse ja tasustamata lapsepuhkuse puhul, muudel juhtudel peetakse seadustes tööpäevadena silmas kalendaarseid tööpäevi, st iga nädal üldjuhul 5 tööpäeva, 40 tundi.

Täiskasvanute koolituse seaduse alusel antakse tasemekoolituseks õppepuhkust 30 kalendripäeva aastas. Õppepuhkuse aja sisse jäävad kalendrijärgsed 8-tunnised tööpäevad, mille võrra väheneb selle kuu vm perioodi tööajanorm. Ei ole õige lähtuda töötaja graafikus ettenähtud tööpäevadest, sest see viiks ebavõrdse kohtlemiseni, näiteks graafiku „sobitamiseni” kas tööandja või töötaja kasuks.

Kui küsija 3 õppepuhkuse päeva langevad ajavahemikku esmaspäevast reedeni, siis väheneb tema selle arvestusperioodi tööajanorm 24 tunni võrra (3 x 8), kui puhkus on neljapäevast laupäevani, siis 16 tunni võrra. Kasutanuks ta aga puhkust näiteks 10 kalendripäeva 11. märtsist kuni 20. märtsini, tulnuks märtsikuu 160-tunnisest tööajanormist töötada 96 tundi (kuu tööajanorm 160 miinus õppepuhkuse 64 tundi). Kuidas tööpäevad graafikuga jaotatakse, on tööandja otsustada või kokkuleppe küsimus. Peaasi, et peetakse kinni TLS-i nõuetest.

See, et tasustamisele kuuluvad kõik õppepuhkuse kalendripäevad, sh kalendrijärgsed puhkepäevad, ei muuda tööaja arvestust.

*** Eelmisel aastal sain oma ettevõttes õppepuhkust reaalselt 20 päeva aasta kohta, kuid sel aastal on see arv jagatud 1,4-ga. Nüüd on siis nii, et kui võtan õppepuhkuse välja üksikute päevadena, saan õppepuhkust ainult 14 päeva. Muidu oleks ju ebaaus, kui nädalavahetusi sisse ei arvestata, ütleb tööandja. Sest tavalist puhkust tuleb ju võtta vähemalt 14 päeva järjest, et sees oleks nädalavahetus, ja kuna õppepuhkust võib võtta ka üksikute päevadena, tulebki see tööandja sõnul jagada läbi n-ö nädalavahetuse koefitsiendiga. On see seaduspärane?
Mille alusel makstakse õppepuhkusel oldud päevade eest?

Õppepuhkus ei ole tavapärane puhkus, see ei ole mõeldud puhkamiseks, vaid teistsuguse töö tegemiseks – õppimiseks. Seetõttu on nii mõistus- kui ka seadusvastane võrdsustada õppepuhkust puhkusega. Töölepingu seadus ei reguleeri õppepuhkusi, selle § 67 lg 1 ütleb selge sõnaga: töötajal on õigus saada õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Täiskasvanute koolituse seaduse kohaselt antakse õppepuhkust kalendriaasta jooksul 30 kalendripäeva. Seda puhkust ei pruugi võtta korraga, võib saada ka üksikute päevade kaupa vastavalt õppevajadustele, selle üks osa ei pea olema 14 kalendripäeva. Õppepuhkuse 20 kalendripäeva eest makstakse keskmist töötasu, ülejäänud 10 päeva on palgata.

Kuna õppepuhkust antakse kalendripäevades, siis arvutatakse puhkusetasu ka kalendripäevade keskmise tasu alusel, st samuti nagu tavalist puhkusetasu. Vabariigi valitsuse 11. juuni 2009. a määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” järgi arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine puhkusetasu, mis korrutatakse õppepuhkuse kalendripäevade arvuga.

Iga kuu tuleb õppepuhkuse tasu uuesti arvutada, sest aluseks võetakse puhkusetasu arvutamise vajaduse tekkele eelnenud 6 kalendrikuud.

Töö kõrvalt õppimise tarvis on õigus võtta õppepuhkust

Koolitusel osalemiseks antakse koolitusasutuse teatise alusel kalendriaasta jooksul kuni 30 kalendripäeva õppepuhkust.

Õppepuhkuse ajal makstakse töötajale ja avalikule teenistujale keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest. Tasemekoolituse lõpetamiseks antakse 15 kalendripäeva lisaõppepuhkust, mille eest tööandja maksab riigis kehtivat alampalka.

Tööandja võib õppepuhkuse andmist edasi lükata, juhul kui üle 10% töötajaid või teenistujaid on õppepuhkusel samal ajal.

Üksikasjad

Avaldatud: 09 april 2013

• Postimees
• TÖÖTURUTEENUSTE JA -TOETUSTE SEADUS

Tööjõuturg on saamas Eesti majanduskasvu põhipiduriks, leiab ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson.

«Vaatamata Euroopa Nõukogu soovitustele on riik väga passiivne töötajate ümber- ja täiendõppe rahastamisel, mistõttu majanduskasvu vedavad sektorid kiratsevad nii täna kui homme tõsises tööjõunappuses,» märkis Peterson. «Majandus ei kasva ilma töötajateta. Meie arvutuste kohaselt vajavad Eesti kasvusektorid juba lähiajal 6000-10 000 töötajat, kelle koolitamist pole veel alustatudki.»

Euroopa Liidu majanduskasvu õhutamiseks loodud arengustrateegia «Euroopa 2020» täna toimuval Eesti arutelul kavatsevad ametiühingud esile tõsta Euroopa Nõukogu soovitust pöörata enam tähelepanu töötajate täiend- ja ümberõppele.

«Uued kvalifitseeritud töötajad ei saa tulla ainult koolipingist ega töötukassa nimekirjast - vajame ümberõppesüsteemi, mille abil saaksid ka tänased töötajad võtta vastu keerulisemaid ja paremini makstud töökohti. Kutsekoolid on moderniseeritud, aga tugisüsteem, mille abil ka täiskasvanud töötaja neisse satuks, on loomata,» viitas Peterson Soomes toimivale elukestva õppe süsteemile, kus kogu tööjõud saab regulaarselt täiendkoolitust ning riiklikult toetatud ümberõppe tarbeks ei ole vaja eelnevalt töötuks jääda. «See tagab nii tööjõuturu paindlikkuse kui ka majanduse võime kiiresti suunda muuta.»

Toimetas: Merike Teder, reporter

Üksikasjad

Avaldatud: 09 april 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Marju Himma, reporter

Maailma majandus on läbi teinud sajandi suurima kriisi. Viimase viie aasta languse mõju Eesti tööturule uuris Tartu Ülikooli doktorant Kerly Espenberg ning täna kaitseb ta sel teemal doktoritööd.

Eesti töötajaid tabas kriis nii nagu ülejäänud kahte Balti riikigi eriti teravalt. Baltimaades jäi kriisiaja alguses töötuks Euroopa Liidu riikidega võrreldes protsentides kõige rohkem inimesi.

Eestit edestas vaid Läti.

Espenbergi doktoritöö räägib ebavõrdsusest tööturul suure majanduslanguse ajal. See tähendab, et Espenberg uuris, kuidas muutus eri ühiskonnarühmade palk, töötundide hulk ja hõivemäär. Lihtsalt öeldes vaatas ta, mis soost ja rahvusest ning missuguse haridusega ja mis vanuses inimesi puudutas kriis rängemalt, milliseid leebemalt.

Mida teha kriisis?

«Kriisi alguses kasvas Eestis ja Lätis töötus väga kiiresti. Kuna Eesti on nii väike, oleks meil olnud väga suur potentsiaal lõpetada Kreeka situatsioonis. Küsimus on selles, miks läks teisiti,» avas Espenberg oma väitekirja keskset küsimust.

Kardetakse, et 2008. aastal alanud langusele järgneb õige pea teine samasugune. Mida siis teha? Töötasu pole enam võimalik kärpida, mõnel pool ei saa ka koondada, sest kriisiaegne kokkuhoid kestab praeguseni.

«Oluline on vaadata, et teeksime tarku valikuid,» ütles Espenberg, kes analüüsis, millised inimesed kannatasid eelmises kriisis rängimalt.

Eelmise majanduskriisi korral oli märgata, et alles jäid suurema tootlikkusega töökohad. Esimesena kaotasid aga töö need, kes ei andnud erilist lisandväärtust ja kelle töö oli asendatav.

«Tuleb ära aimata, mille järele jääb nõudlus püsima,» vihjas Espenberg.

Ehitussektoris kaotas töö enim inimesi. Neile järgnesid tööstus ja teenindus. Tööstus kannatas seetõttu, et kadus ära välisturg, kuhu toodangut müüa. Teenindus aga seepärast, et osa teenuste, näiteks iluteeninduse eest polnud kliendid valmis maksma.

Samas on valdkondi, kus töö ei kao tõenäoliselt raskelgi ajal. Näiteks haiglad ja koolid, kus meditsiinitöötajatel ja õpetajatel jagub alati tööd.

Kerly Espenbergi doktoritööst tuleb välja, et kriisiajal toimetulekuks oli tööandjatel levinuim abinõu kärpida palku. Sellele järgnes sageduselt järgmisena tööaja vähendamine ehk osalise tööajaga töötamine. Alles kolmanda abinõuna koondati.

Kellel aga vähendati palka kõige rohkem? Enim kannatasid need, kes said keskmist palka. Nende sissetulek lähenes väiksemat palka saavate inimeste palgale. Seda osalt riigiteenistujate palkade vähendamise tõttu.

Samal ajal jäi paremat palka saavate spetsialistide ja tippjuhtide sissetulek suuresti samale tasemele.

Võitjad ja kaotajad

Selgelt tuli esile, et haritud inimestel jätkus tööd ka kriisiajal. Põhjus, miks haritutel jäi töö alles, peitus osaliselt selles, et väärt spetsialisti asemele on hiljem väga raske võrdväärset leida. Sestap hoidsid tööandjad neist kinni.

Samuti täheldas Espenberg, et suurima surve alla sattusid vähese haridusega elanikud, kes ei kõnelenud eesti keelt. Neil oli keelebarjääri tõttu raske ka ümber õppida.

Doktoritöö tulemuste põhjal on kriisiajal parim olla haritud ja kiire ümberõppimise valmidusega ning töötada valdkonnas, mille järele on alati nõudlus. Kehvem on aga neil, kes eesti keelt ei räägi ja kel haridust vähe, samuti ehituse, teeninduse või tootva tööstuse valdkonnas töötajatel.

Kriisis ellujäämisest

• Majanduslanguse ajal jäi töökoht alles kõrgema haridusega inimestel, esimesena koondasid tööandjad vähese haridusega töötajad.
• Töökoht sattus sagedamini ohtu elanikkonnal, kes ei kõnelenud eesti keelt.
• Vähem koondamisi oli valdkondades, kus spetsialiste on alati tarvis, näiteks meditsiini ja hariduse valdkonnas.
• Enim töökohti kadus ehitus-, teenindavas ja tootvas sek­toris.

Üksikasjad

Avaldatud: 09 april 2013

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Õhtuleht

Evelin Koppel, haigekassa avalike suhete osakonna juhataja

Kui inimene haigestub ja peab seetõttu töölt eemal olema, kirjutab perearst selle tõendamiseks haiguslehe. Kuidas käib selle järgi hüvitise maksmine?

Haiguslehe andmine sõltub arsti otsusest ja inimese tervise seisundist. Aastas väljastavad Eesti arstid üle 350 000 haiguslehe.

Haigekassa statistika näitab, et enim haiguslehti antakse seoses külmetushaigustega oktoobris-novembris ja märtsis-aprillis.

Kompensatsioon saamata töötasule

Haiguslehe saab arst kirjutada inimesele, kes käib tööl ja on tööandja kaudu ravikindlustatud. Haiguslehe alusel maksavad tööandja ja haigekassa inimesele haigushüvitist, mille eesmärk on kompenseerida töötajale haigestumise ajal saamata jäänud töötasu teatud ulatuses.

Haigusleht tuleb tööle naastes esitada tööandjale, kes omakorda peab lehe seitsme päeva jooksul saatma haigekassale. Kui inimesel on mitu tööandjat, annab arst välja mitu töövõimetuslehte.

Haigekassa maksab hüvitise välja hiljemalt 30 päeva vältel alates lehe jõudmisest haigekassasse. Tööandja peab omapoolse hüvitise välja maksma palgapäeval või vähemalt 30 päeva jooksul alates lehe saamisest.

Kuidas arvutatakse haigushüvitist?

Töötajal on oluline teada, et üldjuhul kolme esimese haiguspäeva eest hüvitist ei saa. Alates neljandast päevast maksab hüvitist tööandja, haigekassa hakkab seda maksma üheksandast päevast. Selline kord kehtib juhtudel, kui haigusleht on väljastatud haigestumise või karantiini tõttu või kui inimene on saanud vigastada olmes või liikluses ning selle järel on tekkinud tüsistus või haigestumine.

Tööandja võtab hüvitise maksmisel aluseks töötaja viimase kuue kuu keskmise töötasu, haigekassa inimese eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Mõlemad arvutavad andmete põhjal töötaja keskmise päevatulu. Haigushüvitise määraks nendel puhkudel on 70%. Mitme tööandja puhul maksavad haigushüvitist kõik tööandjad.

Tööandja ei pea hüvitist maksma juhtudel, kui haigusleht antakse kutsehaiguse või tööõnnetuse (k.a. liikluses) tõttu ja selle tagajärjel tekkinud tüsistuse/haigestumise tõttu. Samuti ei pea tööandja maksma hüvitist, kui vigastus on tekkinud ühiskonna huvide kaitsmisel või kuriteo tõkestamisel.

Nendel puhkudel maksab hüvitist vaid haigekassa, tehes seda töövabastuse teisest päevast 100%-lise määraga.

Erandiks on ka raseda haigestumine või vigastus, kui hüvitist maksab samuti vaid haigekassa alates haiguslehe teisest päevast 70% määraga.

Eranditeks on veel terviseseisundile vastava töö andmine ja üleviimine kergemale ametikohale. Siis maksab haigekassa kinni palgavahe: hüvitis koos palgaga peab olema võrdne töötaja eelmise aasta keskmise tuluga. Kui tööandjal kergemat tööd anda pole, tuleb töötajal jääda haiguslehe alusel koju ning haigekassa maksab hüvitist töövabastuse teisest päevast 70% määraga.

Haigushüvitiselt peetakse alati kinni ka tulumaks.

Haigushüvitist on inimesel õigus saada 120 (tuberkuloosi korral 178), arstliku ekspertiisi vastava otsuse korral kuni 182 (tuberkuloosi korral 240) päeva järjest. Maksimaalselt hüvitatakse 250 haiguspäeva aastas.

Arst võib anda haiguslehe ka pikemaks ajaks, kuid haigushüvitist siis enam ei maksta.

Ka hüvitise maksmise ajale kehtivad mõningad erandid. Nimelt makstakse töötavale töövõimetuspensionärile, kes peab haiguslehe võtma põhjusel, mille pärast talle töövõimetuspension määrati, haigushüvitist ühe haiguse korral järjest kuni 60 ja aastas kokku kuni 90 päeva.

Muudel juhtudel kehtivad samad ajavahemikud nagu kõigile teistelegi.

Haiguslehe saamisel ravi end kodus

Kui arst haiguslehe välja kirjutab, tuleb end kindlasti kodus ravida. Haigena tööl käimine võib haigust süvendada, tekkida võivad tüsistused, mille ravi võib olla aga mitu korda kulukam ja pikem. Samuti võib tööl käiv haige inimene nakatada kolleege, kes siis omakorda on sunnitud võtma haiguslehe.

Loodame, et töötajad ja tööandjad teadvustavad probleemi ega sea ohtu enda ja kaaskodanike tervist. Pealegi kaob haigena tööl käies õigus haigushüvitisele.

Haigekassal on õigus hüvitist mitte välja maksta, kui inimese haigestumine või vigastus põhjustati tahtlikult või joobeseisundis. Samuti siis, kui eiratakse arsti määratud ravi või jäetakse tohtri määratud visiidile minemata.

Meeles tuleb pidada, et kui haigestutakse puhkuse ajal, tuleb haigushüvitise saamiseks puhkus katkestada.

Haigushüvitise arvutamise ja väljamaksmise aegade kohta saab informatsiooni riigiportaalist eesti.ee või haigekassa infotelefonilt 16363.

Kuidas arvestatakse haigushüvitist?

Kalle töötab töölepinguga. Ta jääb haigeks ja arst väljastab talle haiguslehe ajavahemikuks 01.03–18.03. Kui Kalle tööle naaseb, viib ta haiguslehe tööandjale, kes teeb haiguslehest koopia, täidab sellel vajalikud andmed, lisab juurde saatekirja ja edastab dokumendid seitsme päeva jooksul haigekassale.

Ajavahemiku 01.03–03.03 eest Kalle haigushüvitist ei saa.

Tööandja maksab hüvitist perioodi 04.03–08.03 eest, võttes aluseks Kalle viimase kuue kuu keskmise palga ning arvutades sellest tema keskmise päevatulu. See on 32 eurot.

Haigushüvitise summa saamiseks arvutab tööandja 32 eurost 70% ning korrutab viie päevaga (32 x 0,7 x 5 = 112). Hüvitiselt peetakse kinni ka tulumaks 0,21 x 112 = 23,52. Seega maksab tööandja Kallele haigushüvitist 88,48 eurot (112 – 23,52 = 88,48). Kalle hüvitis laekub palgapäevaks.

Lisaks maksab haigekassa Kallele haigushüvitist ajavahemiku 09.03–18.03 eest.

Maksu- ja tolliameti andmetel arvestati Kalle eest eelmisel aastal sotsiaalmaksu 2530,90 eurot, mis teeb tema mulluseks aastatuluks 7669,39 eurot (2530,90/0,33).

Päevatulu saamiseks jagatakse aastatulu 365ga (7669,39 / 365 = 21,01). Hüvitise summa saamiseks arvutatakse päevatulust 70% ja korrutatakse hüvitamisele kuuluvate päevade arvuga (10 x 21,01 x 0,7 = 147,07 eurot).

Hüvitiselt peetakse kinni tulumaks (0,21 x 147,07 = 30,88 eurot).

Seega maksab haigekassa Kallele haigushüvitist 116,19 eurot (147,07 – 30,88 = 116,19).

Allikas: haigekassa