Artiklid

Lugeja küsis: Asusin tööle 11. veebruaril 2013 ja perre on sündimas laps. Seaduse järgi on mul võimalik võtta isapuhkust, mida soovin nüüd kasutada. Kuidas isapuhkuse tasu arvestatakse?

Minu sissetulek veebruaris 2013 oli 427 € ja märtsis 560 €. Kas mul on võimalus isapuhkuse tasu saada, kui ma 2012 aastal olin töötu? Isapuhkusele soovin minna 8. aprillil 2013.

Vastas Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:

Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 60 sätestab järgmise: „ Isal on õigus saada kokku kümme tööpäeva isapuhkust kahe kuu jooksul enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi. Isapuhkuse eest tasutakse tema keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem, kui on kolmekordne Eesti keskmine brutokuupalk andmete alusel, mis Statistikaamet on avaldanud puhkuse kasutamise kvartalist arvates üle-eelmise kvartali kohta.“ Nimetatud seadusesätte seisukohalt ei ole oluline, milline oli Teie töösuhe eelmisel kalendriaastal.

Isapuhkuse puhkusetasu arvutamisel ja maksmisel tuleb lähtuda töölepingu seaduses sätestatud puhkusetasu maksmise reeglitest ehk võtta aluseks Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusega nr 91 kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Määruse teksti leiate järgmiselt veebilehelt SIIN.

Nimetatud määruse § 2 lõike 2 kohaselt arvutatakse töötaja keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud . Keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse üldjuhul nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus, ehk siis selleks sündmuseks on Teie eelviimane tööpäev enne isapuhkuse algust (eeldatavasti 4. aprill).
Kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, nii nagu Teie näite puhul, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Töötasu sissenõutavaks muutumise hetk on palgapäev, milline on tavaliselt fikseeritud töötaja töölepingus. Seega sõltub Teie isapuhkuse puhkusetasu arvutamine paljuski sellest, millisel kuupäeval on Teie töölepingus kokku lepitud palgapäev ning kas see kuupäev aprillikuus saabub enne Teie isapuhkusele eelnevat eelviimast tööpäeva.

Ehk siis, juhul kui palgapäev aprillikuus on peale eelviimast isapuhkusele eelnevat tööpäeva (peale 04.04.), on isapuhkuse keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks Teie veebruarikuu töötasu jagatuna sama kuu kalendrijärgsete tööpäevade arvuga 11. veebruarist alates.

Kui aga palgapäev aprillis oli enne 4. kuupäeva ning märtsikuu töötasu on juba välja arvestatud, leitakse Teie isapuhkuse puhkusetasu arvutamisel keskmine tööpäevatasu selliselt, et liidetakse Teie veebruari ja märtsi töötasud ning jagatakse saadud summa veebruari (11.02. alates) ning märtsi kalendrijärgsete tööpäevade summaga.

Juuli Laanemets

Küsimus: Millistel tingimustel on lapsevanemal õigus tasustamata puhkusele?

Vastab Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Kaia Taal:

Kui töötaja kasvatab kuni 14-aastast last või kuni 18-aastast puudega last, siis on tal õigus kasutada töölepingu seaduse (TLS) § 64 sätestatud tasustamata lapsepuhkust.

Igal kalendriaastal saab nii ema kui isa - ka samaaegselt - kasutada kuni 10 tööpäeva tasustamata lapsepuhkust. Tööpäevad on siinjuures puhkust kasutava töötaja tööpäevad, mis ei pruugi kattuda kalendaarsete tööpäevadega esmaspäevast reedeni.

Puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette (TLS § 69 lg 3) kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, so näiteks paberkandjal, e-kirja või faksi teel.

Tööandjaga kokkuleppele jõudes on muidugi võimalik tasustamata ehk palgata puhkust kasutada ka kõigil teistel töötajatel, lühema etteteatamisajaga ja kauem.

Tööandjate vildakas hoiak röövib üle 50-aastastelt väärikuse

Väikesest Eestist on võtta hulk näiteid, kus vanus ei ole takistanud silmapaistvaid saavutusi. Ita Ever sai 81-aastaselt parima naisnäitleja preemia. Auväärses eas majandusteadlane Leev Kuum. Käbi Laretei, kes 90-aastaselt annab 30 klaverikontserti aastas. Kust siis tulevad jutud, et 40-aastased on juba best before?

Uhkus mineviku pärast

Nõustan BCS Koolituses ettevõtjaks pürgivaid vanemaealisi tööotsijaid ja MTÜ-s Eesti Filmi Andmebaas humanitaarvaldkonna eakaid töötuid, keda on koolitatud audiovisuaalteoste sisutoimetajateks ja andmesisestajateks.

Kas istus mu vastas 50- või 74-aastane – kogemus, mida ta oma elust jagas, oli imekspandav. Siiski, enamik aktiivses tööeas tööotsijaid, kes on pidanud endale viimaste aastate jooksul tööandja leidma, tõdeb mõrult, et neid ei vaja keegi. Ilmselt plingib andmebaasides nende CV küljes sünniaasta kui punane tuli. Igakuine töötukassas n-ö vaibal käimine ja aruandmine, kas on 50 CV-d välja saadetud, eneseusku just ei suurenda. Nagu oleks tänane 30–40-aastaste juhtide põlvkond otsustanud, et 15–20 aastat endast vanemate töötajate palkamine ohustab nooruslikku kollektiivi, mõjub surmavalt innovatsioonile või vallandab neis emakompleksi. „Me oleme kasutud,” nendib üks kursuslane. Teine parandab: „Oleme pigem kasutamata ressurss, peaksime tegema oma taaskasutuskeskuse.”

Miks ikkagi eelistatakse nooremaid tööle võtta? Tööandja rolli võtnud kursuslased loetlevad ridamisi argumente: nad on kiiremad, sallivamad, ajakohasema haridusega, neil pole terviseprobleeme, nad valdavad keeli paremini, ei karda arvutit. Kui palume neil nimetada argumente, mis oleksid üle 50-aastaste värbamise kasuks, jäävad kõlama: püsivus, lojaalsus, kogemused, õppimisvõime, kannatlikkus, tahe, pühendumisvõime, lastega seotud kohustuste puudumine. Argumente koguneb võrdselt, aga ikkagi jääb küsimus, miks siis eakamaid ei taheta.

Eneseanalüüsi tehes töötame läbi nii tugevad küljed kui ka arenguruumi. Lõpuks jõuame hobideni. Mida kõike võiks teha inimene, kes oskab tipptasemel käsitööd või tunneb huvi puuetega laste arendamise vastu, unistab eralasteaia loomisest, tegeleb koduloo uurimisega või kirjutab luuletusi ja korraldab üleriigilisi luulevõistlusi, tegeleb aiandusega või tipptasemel koerakasvatusega ja mida kõike veel? Kõik hobide kaudu arendatud oskused saab üle kanda ka töövaldkonda. Isegi siis, kui oled neid harrastades 50–75-aastane. Meie kursuslaste selg läheb sirgemaks. Kerkivad küsimused, kas võiks teha oma elustiiliettevõtte, ja sellest taas ennast tümitavad mõtted: äkki on see liiga keeruline, kust saada kapitali, kust leida kliente? Saab selgeks, et riskide võtmine pole selle põlvkonna tugevaim külg. Aga tahe on tekkinud ja kui keegi kutsuks kampa, võiks asjast asja saada.

Nagunii-suhtumine

Kui tegeleme CV-de ja tööintervjuude teemaga, saab selgeks, et tööintervjuul on enamikul kuklas mõte: niikuinii praagitakse mind välja. Sellepärast läheb ka soovitud palga küsimine väga vaevaliselt. Iga päev nüüd ka personalijuhi kingades seistes võin kindlalt öelda, et sellisel juhul ei saa saatuslikuks mitte kõrgem vanus, vaid inimese endasse suhtumine. Kui eneseväärtus ja väärikus on kadunud, siis on raske sõlmida võrdset töösuhet.

Veelgi enam, enamik tööandjaid pelgab läbipõlemissündroomiga töötajaid, sest lihtsalt ei oska nendega midagi peale hakata. Tekivad küsimused: kas nad vajavad eraldi psühholoogilist tuge, kuidas nad kollektiivi sulanduvad? Kas nad julgevad ikka tulla abi küsima, kui millestki aru ei saa? Kuidas neid juhendada, kui nad oma varasemas elus on näiteks ise olnud juhtival või auväärsel positsioonil?

Olemegi nokk-kinni-saba-lahti-probleemi ees. Vanuseline diskrimineerimine on viinud selleni, et vanemaealise tööotsijaga käivad kaasas hoiakud, mis võivad neil tõesti olla tõrjumisest tekkinud. Eneseusu taastamine ja julguse leidmine, et jälle kõike avatud meelega vaadata, ei sünni aga üleöö.

Eksperimendid kinnitavad, et kui sünniaasta CV-st ära võtta ning jäävad ainult teadmised, oskused ja kogemused, muutuvad vanemaealised palju ihaldusväärsemateks töötajateks, kui nad on koos sünniaastaga. Kahjuks jäävad need pärlid tööandjate hirmude ja hoiakute tõttu tööturult kätte saamata. Samal ajal on tööturul siiski ka helgeid näiteid, kus vanus ei ole probleem, sest selle omanik on säilitanud sirge selja ja ärksa meele, on oma alal kirglik ja vaba hoiakuga.

Tiina Saar,
karjäärinõustaja ja koolitaja

Toimetaja: Aive Mõttus, Maaleht

Lugeja küsib: Töötajaga on sõlmitud tähtajaline tööleping lapsehoolduspuhkuse asendajana ja ta jääb ise rasedaks lepingu kehtimise ajal. Millal lõpeb tema tööleping? Kas ikka siis kui endine töötaja oma puhkuselt tagasi tööle tuleb?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Liis Valdmets:

Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) paragrahv 80 sätestab töölepingu lõppemise tähtaja möödumisel. Tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel. Seega kui töötajal on tähtajaline tööleping sõlmitud äraoleva töötaja asendamise ajaks, lõpeb tööleping asendatava tööle naasmisega.

Tähtajaline tööleping lõpeb reeglina lepingu tähtaja möödumisel (TLS § 80 lõige 1) ning see ei eelda lepingu lõppemisele suunatud tahteavaldust. Seadus ei kohusta pooli töölepingu lõppemisest lepingu tähtaja möödumisel teineteisele ette teatama. Töölepingu sõlmimisel on osapooled teadlikud suhte ajutisusest ning selle lõppemisest kokkulepitud tähtaja või sündmuse saabumisel. Seetõttu ei ole põhjendatud ka tähtajalise töölepingu lõppemisel etteteatamiskohustuse kohaldamine ning selle järgimata jätmisel hüvitise maksmise kohustuse rakendamine.

Kuna TLS § 80 näol on tegemist ette kokkulepitud töölepingu lõppemisega lepingu tähtaja möödumisel, ei tule siin kohaldamisele töölepingu lõppemise isikulised ega ajalised piirangud, mis on kohaldatavad tööandja algatusel töölepingu ülesütlemisel. Nii näiteks ei takista töötaja rasedus, lapsehoolduspuhkusel viibimine või töötaja esindajaks olemine tema töölepingu lõppemist lepingu tähtaja möödumisel ehk TLS § 80 lõike 1 alusel.

Fontese palgakonsultatsioonide analüütik Ilmar Põhjala kommenteeris ametiühingute üleskutset mitte leppida vähema kui kuueprotsendilise palgatõusuga, et ettevõtted peavad jääma siiski ettevaatlikuks, et mitte jälle palkade rallit esile kutsuda.

Fontese palgauuringu prognoos jääb sel aastal 5-6 protsendi juurde ning organisatsioonid ise on Fontese andmetel rääkinud keskmiselt neljaprotsendilisest tõusust.

«Samas tuleb ikkagi aru saada, mida sõna keskmine palgatõus tähendab. Kui pooltel inimestel tõuseb palk 12 protsenti ja pooltel inimestel palk ei muutu - siis ongi keskmine palgamuutus 6 protsenti. Ametiühingute keskliidu soovitus kõigil töövõtjatele nõuda vähemalt kuueprotsendilist palgatõusu, tähendaks keskmist palgatõusu, mis on oluliselt suurem kui kuus protsenti,» kirjeldas Põhjala.

Järjest suurenev tööhõive ja vähenev töötuse määr avaldavad Põhjala sõnul juba niigi survet palgatõusuks. Negatiivse näite palkade rallist toob ta 2007. aastast, kui töötuse määr oli 4,7 protsenti ja keskmine kuu põhipalga tõus 22,3 protsenti. «Ralli jätkus inertsis ka 2008. aastal, kuid see mälestus, milline koondamiste laine ja palkade kärpimine toimus 2009. aastal, on meil veel kõigil väga hästi meeles,» lisas Põhjala.

Palgad saavad ja peavadki tõusma Põhjala sõnul ainult koos tootlikkuse tõusuga. «Majanduskriisi üle elanud juht ei lase loodetavasti enam taastekkida olukorral, kus kõigepealt tõsteti töötajate ja turu survel palkasid, ning alles siis hakati nuputama kuidas efektiivsemalt oma äri korraldada,» rääkis Põhjala.

Tema sõnul on olemas ka teine äärmus - ettevõtted, kes on kriisiaastatel kulusid kärpinud ja oma tööprotsessid efektiivsemaks teinud, kuid mille tulem kajastub ainult juhtide sissetuleku suurenemises. Sellisel ettevõttel ei lähe tänases väheneva tööjõu pakkumisega turul Põhjala hinnangul hästi.

«Siinkohal toetame ametiühingute keskliidu soovitust, et kollektiivid, kelle palk on aastaid muutumatuna püsinud ning kelle tööandjal läheb hästi, võtta julgus rindu ja võimalikust palgatõusust ühiselt rääkima minna,» ütles Põhjala.

Kadri Inselberg