Artiklid

Üksikasjad

Töötaja küsib: Hilinesin tööle 15 minutit ning sain selle eest trahvi, sest lepingus oli selline punkt sees. Kas tööandjal on õigust sellist trahvi teha?

Vastab Vladimir Logatšev, Tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist:

Seadus võimaldab leppetrahvis kokku leppida vaid järgmistel juhtudel:

  • saladuse hoidmise kohustuse rikkumise puhul (TLS § 22);
  • konkurentsipiirangu rikkumise puhul (TLS § 26);
  • tööle asumisest keeldumise puhul (TLS § 77);
  • omavolilisel töölt lahkumise puhul (TLS § 77);
  • tööohutuse nõuete rikkumise puhul (TTOS § 141).

Teistel juhtudel ei ole töösuhetes võimalik leppetrahvis kokku leppida. Seega kui töölepingus on kokku lepitud töötaja trahvimine mingitel muudel alustel, on selline kokkulepe tühine.

Näiteks ei ole lubatud ka töötaja ja renditööjõu vahendaja võimalus leppida kokku leppetrahvis, mida töötaja peaks maksma kasutajaettevõtja juurde tööle asudes. Lisaks ei saa leppetrahvi rakendada juhtudel, kus töötaja hilineb tööle või puudub põhjuseta töölt ühe või paar päeva, kuna siin ei saa eeldada töösuhte lõpetamise soovi. Sellises olukorras teeb tööandja töötajale rikkumise kohta hoiatuse, et rikkumise kordumisel on võimalik töösuhte ülesütlemine.

Kui pooled on kokku leppinud leppetrahvis, siis ei pea tööandja töötajapoolse kohustuse rikkumise korral tõendama tekkinud kahju ja selle suurust ning võib leppetrahvi nõuda tegelikust kahjust sõltumata.

Seadus ei näe ette leppetrahvi suurust. Leppetrahv peab olema töösuhet arvestades mõistlik. Töötaja võib nõuda leppetrahvi vähendamist, kui see on kohustuse rikkumist ja teise lepingupoole huve arvestades ebamõistlikult suur.

Tööandja saab töötaja töötasust tasaarvestada oma nõudeid üksnes juhul, kui töötaja on selleks andnud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku. Seega, isegi kui töölepingus on kokku lepitud leppetrahvis, ei anna see tööandjale õigust ühepoolselt leppetrahvi summat töötaja töötasust tasaarvestada. Kui töötaja kirjalikku nõusolekut ei anna, siis ei või tööandja kahju suurust töötasust maha arvestada. Tööandja võib pöörduda seejärel töövaidluskomisjoni või kohtu poole, kes saab hinnata kõiki asjaolusid.

Töötasu kohta saad pikemalt lugeda siit. 

https://www.tooelu.ee/et/uudised/1397/millisel-juhul-lubatud-tootasust-kinnipidamine-voi-leppetrahvi-noudmine

Üksikasjad

Neljapäeval, 1. mail, mil tähistame kevadpüha, on riigipüha ja puhkepäev.

Tulenevalt töölepingu seaduse §-st 53 kohustub tööandja lühendama kolme tunni võrra uusaastale, Eesti vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale vahetult eelnevat tööpäeva.

Kolmapäeval, 30, aprillil on tööpäeva lühendamine tööandjale vabatahtlik, seadusest tulenevat kohustust selleks ei ole.

Kui tööandja oma majandustegevusest tulenevalt on kehtestanud töötajale tööajakava, mille alusel töötatakse riigipühal, siis peab tööandja selle töötegijale ka täiendavalt hüvitama, kui maksab riigipühal töötamise eest kahekordset töötasu (TLS § 45 lg 2). Kokkuleppel töötajaga võib riigipühal töötamise hüvitada ka tasulise vaba ajaga (TLS § 45 lg 3).

Olenemata sellest, kas töötajale makstakse töötasu kuu- või tunnitasuna, kas töötatakse tavapärase või summeeritud tööaja arvestuse alusel, tuleb riigipühal töötatud tundide eest maksta töötajale kahekordset töötasu. Kui riigipühal töötamisega tekivad ületunnid (näiteks oleks isikul see olnud vaba päev, aga kokkuleppel tööandjaga nõustus töötaja töötama lisaks ka riigipühal), tuleb ka tehtud ületunnid hüvitada. Hüvitamine toimub kas ületunnitööga võrdses ulatuses tasulise vaba aja andmisega (TLS § 44 lg 6) või vastava kokkuleppe olemasolul rahas 1,5-kordselt (TLS § 44 lg 7).

Olukorras, kus töötaja vahetus algab tavalisel tööpäeval ja lõpeb riigipühal, tuleb kahekordselt tasustada just riigipühal tehtavad tunnid, ülejäänud töötunnid tasustatakse tavalises korras. Seega, sama vahetuse töötundide eest, mis langevad riigipühale eelnevale või järgnevale päevale, lisatasu maksma ei pea.

https://rmp.geenius.ee/toooigus/too-ja-puhkeaeg/riigipuhad-ja-puhkepaevad/

Üksikasjad

Liialt suur töökoormus tekitab stressi igas neljandas töötajas ning 23% töötajatest ei suuda end töömuredest välja lülitada, selgus CVKeskus.ee tööportaali ja Palgainfo Agentuuri tööturu-uuringust, kus osales enam kui 6500 töötajat üle Eesti. Lisaks tunnetab viiendik töötajatest, et nad on oma töömuredega üksi, kuid rohkem kui pooled usuvad, et nad suudavad stressiga toime tulla.

Palgainfo Agentuuri juht Kadri Seeder tõdes, et küsitluses osalejate rahulolu oma tööeluga on aastaga langenud kuus protsendipunkti. Samuti on vähenenud rahulolu majandusliku olukorra (–3%) ja vaimse tervisega (–3%). Oma majandusliku olukorraga on rahul vaid veidi üle veerandi (26%) vastajatest, seevastu ligi pooled (42%) ei ole sellega rahul. Rahulolu pere- ja sõprussuhetega ei ole muutunud ning nendega on endiselt rahul enam kui pooled töötajad.

Lisaks rahulolule paluti 6670 töötajat kaasanud uuringus vastajatel hinnata, kui sageli nad on seisnud silmitsi erinevate töömurede, stressi ja muude teguritega, mis mõjutavad nende vaimset tervist, motiveeritust ja suhtumist töösse.

„Üks olulisi läbipõlemise riskitegureid on töömuredega üksijäämine. Kui kaks aastat tagasi tundis end üksildasena 15% töötajatest, siis nüüd juba 19%,“ tutvustas uuringu tulemusi CVKeskus.ee tööportaali värbamisjuht Grete Adler.

Adler lisas, et enim kogevad üksildust majutus- ja toitlustuseriala ning riigiasutuste töötajad. Keskmisest kõrgem on see näitaja ka ehituses, tööstuses, ja turunduses. 

Sotsiaaltöötajad, avaliku sektori töötajad ja turundajad tunnetavad enim tööstressi

Iga neljas töötaja tõi uuringus esile, et liialt suur töökoormus on temas viimasel ajal sageli stressi tekitanud.

Enim põhjustab suur töökoormus stressi sotsiaaltöö ja hooldamisega seotud erialade töötajates, turundajates ning riigiasutustes töötavates inimestes, kellest peaaegu kolmandik on viimasel ajal seisnud silmitsi tööst tuleneva stressiga.

Keskmisest rohkem tekitab suur töökoormus stressi ka tervishoiutöötajates (30% vastajatest) ning majutus-, haridus-, kaubandus- ja panganduse erialade töötajates (29% vastajatest). Töökoormusega seotud pingeid kogevad sagedamini juhid, eriti esmatasandi juhid, kellest üle kolmandiku (36%) on tundnud seda sageli või väga sageli.

Peaaegu neljandik töötajatest ei suuda end töömuredest välja lülitada

„Kui töötaja ei saa töölt eemal olles puhata ega vaimselt taastuda, on pikaajaline vaimne kurnatus peaaegu vältimatu,“ leiab CVKeskus.ee tööportaali värbamisjuht Grete Adler, tuues uuringust esile, et koguni 23% töötajatest tunneb, et nad ei suuda töömuredest lahti lasta ka pärast tööpäeva lõppu.

Enim on raskusi töömuredest lahtilaskmisega turunduseriala töötajatel, kellest peaaegu iga kolmas (31%) kipub töömuresid koju kaasa võtma. 

Lisaks turundajatele on keskmisest rohkem kurnatud ka riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste ning ITK-eriala töötajad, kellest vastavalt 28% ja 27% on sageli seisnud silmitsi olukorraga, kus nad ei suuda ennast töömuredest välja lülitada. Lisaks on rohkem raskusi töömuredest lahtilaskmisega ka ehitus- (26%), haridus- (25%) ja panganduseriala (25%) töötajatel.

Kõige paremini suudavad tööst välja lülituda tervishoiutöötajad – ainult 15% neist tunneb, et töö järgneb neile koju. Ka koristus-, tööstus- ja transpordierialade töötajatel on vähem probleeme töömuredest lahtilaskmisega.

Töö ei jäta rahule ka puhkeajal – 41% töötajatest muretseb eemal olles, kuidas töö tehtud saab

„Küsimusele, kas töölt eemal olles muretsetakse selle pärast, kas töö saab tehtud, vastas jaatavalt lausa 41% töötajatest,“ kirjeldas uuringu tulemusi Palgainfo Agentuuri juht Kadri Seeder, kes lisas, et enim kardavad töö tegemata jäämise pärast finants- (54%), haridus- (52%) ja ehituserialade (50%) töötajad, kellest vähemalt pooled ei suuda välja lülituda.

Samas oskavad kõige paremini tööga seotust eemalduda tervishoiu-, majutus- ja pangandussektori töötajad, kellest vaid kolmandik muretseb töö pärast ka vabal ajal.

Stressirohketes sektorites on ka positiivsete tunnete osakaal kõrge

Kuigi uuringus tõusid esile mitmed stressi ja vaimse väsimusega seotud probleemid, näitavad tulemused ka seda, et paljud töötajad kogevad oma töös positiivseid tundeid. Näiteks tunneb rohkem kui pool vastanutest end enesekindlalt (56%) ning ligikaudu pooled tunnevad end teiste inimestega lähedastena (45%) või tunnetavad end armastatuna (42%).  

Kõige rohkem positiivseid emotsioone kogevad panganduse, personalitöö, hariduse ja assisteerivatel positsioonidel töötajad – nende seas on keskmisest rohkem neid, kes tunnevad end armastatuna, enesekindlalt ning tulevikku positiivselt vaatavana.  

Huvitav on seegi, et mitmetes stressirohketes sektorites – näiteks tervishoid ja haridus – on ka positiivsete tunnete osakaal kõrge. Võimalik, et selle taga on kutsumustöö kogemus või teadmine, et nende töö mõjub otseselt teiste inimeste heaolule.

Enam kui pooled töötajad usuvad, et nad tulevad pingete ja stressiga toime

Kuigi stressi ja pingeid on lisandunud, usub 59% küsitluses osalenud töötajatest, et nad suudavad oma pingete ja stressiga toime tulla, ning see näitaja ei ole eelmise aastaga võrreldes kuigivõrd muutunud (–1%). Sama palju vastajaid hindas oma vaimset tervist heaks.

Koguni 62% vastajatest leidis, et tööandja tugi vaimse tervisega seotud murede korral on oluline, ja iga viies töövõtja (21%) tõi esile, et nad on saanud tööandjalt tuge, et tulla toime vaimse tervise muredega. Vaimse tervise toetamisel peavad töötajad oluliseks inimlikku ja lugupidavat suhtumist, mõistlikku töökoormust ning puhkamise ja lõõgastumise võimalusi.

Vaata ka:

https://www.cvkeskus.ee/karjaarikeskus/tooturu-uudised/uudised/kes-on-koige-suuremas-labipolemisohus

 

Üksikasjad

Demograafilised muutused ja tööjõuturg

Viimastel aastakümnetel on tööjõuturul toimunud olulised nihked. Neid on mõjutanud nii rahvastiku vananemine kui ka tehnoloogia areng ja muutused töötajate ootustes. Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli tavaline eluaegne karjäär ühes ametis ning pensionile jäämine 55+ vanuses pärast lojaalset teenistust ühele tööandjale, siis tänapäeva töömaailmas kohtame 70+ vanuses aktiivselt töötavaid inimesi, hilisemat sisenemist tööturule, soovi paindlike töötingimuste ja kiire karjääri järele ning elukestvat õppimist.

Need muutused ei ole pelgalt isiklikud valikud, vaid peegeldavad sügavamaid demograafilisi protsesse. Eesti Statistikaameti andmed näitavad, et rahvastiku koosseis on viimastel kümnenditel oluliselt muutunud. Aastatel 1990–2023 on 55–69-aastaste inimeste osakaal rahvastikus kasvanud 22% ja 70-aastaste ning vanemate osakaal koguni 66%. Samal ajal on alla 40-aastaste arv vähenenud 18% ning tööjõuturule sisenevate noorte (alla 19-aastased) osakaal vähenenud koguni 55%. Need on drastilised muutused, millele tööandjad sageli alles järele jõuavad.

Küsimus ei ole enam selles, kas vanemaealised töötajad jäävad kauemaks tööturule – see on juba toimunud. Küsimus on selles, kuidas me oskame ja suudame seda uut olukorda arvesse võtta. Olles tihti ettevõtete juures värbamis- ja tööjõu planeerimise teemadel, on selge, et praktikas ei osata veel piisavalt strateegiliselt mõelda vanemaealiste kaasamisele. Eelistatakse jätkuvalt noori ja energilisi kandidaate, sageli eeldusel, et nad on kiiremad, kohanemisvõimelisemad või odavamad. Samal ajal on suur osa kogenud tööjõust – inimesed, kes on valmis või sunnitud töötama ka peale pensioniiga – alakasutatud.

Tööandjate jaoks tähendab see vajadust muuta seniseid hoiakuid ja protsesse. Ei piisa enam lihtsalt „nii nagu alati tehtud on“ lähenemisest. Tuleb hakata teadlikult arvestama sellega, et meeskonnad vananevad. Peame õppima ära kasutama seda kogemuste ja oskuste pagasit, mis vanemaealistel töötajatel olemas on. Näiteks nende püsivus, töökultuur, kogemus probleemide lahendamisel ja tihti ka lojaalsus on väärtused, mida ei saa õpetada lühikese koolituse või onboarding-programmiga.

Mõistagi ei ole see võimalik ilma ümbermõtestatud juhtimisstiilita. Juhtidel on oluline roll mitmekesiste meeskondade loomisel ja juhtimisel. Tuleb osata väärtustada erinevusi, arvestada töövõime muutumisega, pakkuda paindlikkust ja sobivaid töötingimusi. Oluline on näha vanuses mitte takistust, vaid lisaväärtust. Samal ajal tuleb teha teadlikke jõupingutusi, et vanemaealised töötajad tunneksid end kaasatuna, mitte marginaliseerituna.

Lisaks ei saa mööda vaadata sotsiaalsest reaalsusest: paljud inimesed töötavad kauem mitte ainult seetõttu, et soovivad, vaid ka seetõttu, et peavad. Pensionid ei ole piisavad, inflatsioon sööb sääste ja töö pakub sotsiaalset kuuluvust ning struktuuri elule. Tööandjatel on siin vastutus luua tingimused, mis võimaldavad väärikalt töötada ka vanemas eas.

Samal ajal on oluline mõista, et tööjõupuudus nooremas vanuserühmas ei ole mööduv nähtus – see on uus normaalsus. Lühiajaline lahendus ei pruugi tuua pikaajalist kasu. Edu saavutavad need organisatsioonid, kes kohanduvad muutustega ja suudavad paindlikult reageerida nii tööjõu vanuselisele kui ka oskustepõhisele muutusele.

Hea uudis on see, et muutused pole ainult väljakutse, vaid ka võimalus. Kui suudame ära kasutada olemasolevad kogemused ja täiendada neid vajalike oskustega, saab vanemaealine tööjõud olla märkimisväärne konkurentsieelis. Vaja on vaid natuke rohkem tähelepanu, süsteemset lähenemist ja valmisolekut vanu hoiakuid ümber hinnata.
 

Üksikasjad
Eesti koolitusfirma SpeakSmart hakkab kasutama tehisintellekti loodud avatar-koolitajaid. Firma esindaja sõnul asenduvadki tulevikus standardsed koolitused tehisaruga.
 
“Ma pakun, et osa koolitusi võtab tehisintellekt üle. Ma ei ütle, et inimkomponent läheb täiesti välja – keegi ei tea, mis tulevikus juhtub. Aga praegu liigub suund sinna, et juba saab õpetada teatavaid asju nii, et inimest kui koolitajat pole enam ruumis pole,” rääkis SpeakSmarti müügi- ja äriarendusjuht Paap Peterson.
Millist innovatsiooni tehakse koolitusäris ja kuidas aru saada, kas ja millist koolitust klient vajab – need olid hiljutise koolitajate mittekonverentsi kõnekamad teemad, millele keskendume ka Äripäeva raadio saates “Õppetund”.
Saate esimeses pooles räägime innovatsioonist Fontese juhtivkonsultandi Juta Palmeri ning SpeakSmarti müügi- ja äriarendusjuhi Paap Petersoniga, kes osalesid tuntud innovatsioonistrateegi Patrick van der Pijli juhitud töötoas.
Vestlust saab kuulata:
  1. Töösuhte kestuse arvestamine koondamise korral.
  2. Puhkuse liigid
  3. Millega arvestada alaealise tööle võtmisel?
  4. Sama töö, mitu lepingut – millal saab tähtajalisest töösuhtest tähtajatu?